Teekonnal Kuressaarest Tallinnasse nelja tunni ja ca 200 kilomeetri ulatuses on pakkuda lisaks praamisõidule ja Soorebasele pea igal kilomeetril mõndagi huvitavat, looduslikke kooslusi, ajaloolisi legende, intrigeerivaid juhtumeid, ambitsioonikaid tulevikuplaane.
Allpool väike valik läbi sajandite toimunud sündmustest, isikutest, kohtadest ja tänapäevast:
-
Karuse kirik
-
Matsalu Looduspark
-
Lihula
-
Kirbla
-
Kasari
Virtsu
Tänane mõne minutiga läbisõidetav Virtsu (Werder) tasub proovida nägemise perspektiivi muutust. Olles tegelikult poolsaar ja kunagi aegu tagasi isegi saar, mis tõusis veest ca 1500 aastat tagasi. 17. sajandi kaartidel on Virtsu täiesti eraldiseisev saar, mille ühendus mandriga oli sild üle merelahe.
Olles strateegiline ühenduspunkt mandri ja Saaremaa vahel, rajas tol ajal valdusi omav Uexküllide suguvõsa sadamakoha kaitseks XV sajandil vasallilinnuse. Täna on kahjuks võimsast linnusest vaid varemed, kuid kohaliku kogukonna hoole all hoituna äratuntavad. Kirjalikele allikaile tuginedes on esmaseks mainimiseks aasta 1465, mil Uexkylli pärandi jagamisest märgiti.
Linnus on üle elanud mitmeid rünnakuid, nimetatud on 1533a Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buexoevedeni vägede sõjakäiku, aasta hiljem uuesti, mil ünnestus linnus vallutada ja seda kasutada sõjalise baasina. Hiljem piiskopi käsul linnus lammutati, tõenäoliselt ei usaldanud ta oma endiseid vaenlasi "röövlimaja" (rawb haus) ning otsustati, et linnust ei tohi enam üles ehitada.
Sisukas lugemine linnuse kohta on siin.
Virtsu mõisa esmamainimine on aastal 1459. Hilisem mõisasüda ehitati välja 18.sajandi teisel poolel uhke barokse kompleksina. Täna on säilinud paremas, halvemas või varemetena mitmed abihooned, tõllakuur, aidahoone, väravad, pargi allee. Esmamainimine 1459. Küll täna säilinud mõisaansambel
Tänapäeva Virtsus elab ca 500 inimest,
ca 100 meetrise kaugusega teineteisest asuvad kaks looduslikku pühapaika:
Inimese ja hundi jäljega kivi - uskumuste kohaselt on kivisse jäädvustunud hundi eest ärajooksva lapse jalajäljed.
Virtsu ohvrikivi ehk Nõiakivi - 1mx80 cm, kõrgusega ca 10 m, pealispinnas ca 35x18 cm süvis ohvriandide jaoks. Kivi asub küllaltki sügaval maapinnas, mistõttu on vahest ka maaaluseks kiviks kutsutud.
Ohvrikivi meenutab eriti vihmaga ja taevapeegeldusega lombikesest silma, sellest vast uskumus Maaema silma kohta. Kivil olla tervendav jõud - nahahaiguste raviks - võis panna haiget kohta vastu kivi, viia andideks münte vüi soola.
Kullamaa
Kullamaa1 [kulla‿`maa] ‹-le› Kul – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Goldenbeck, 1389 Goldenbeke, XVI saj I poolel Ianus Kullemak (vabatalupoeg). Kihelkond on tekkinud XIV saj keskel. Nimi oli oletatavasti algselt muinaseestiline *Kultanmäki. Liivased pinnavormid, mis oma kuldse värvusega meenutasid kulda. Tänaseks enam neid liivamägesid ei ole, liiv kaevandati ning paljustki kasutati Virtsu maantee ehituseks. Nüüd on järv ja mälestus. 13. sajandist pärit Kullamaa kirikus väärivad vaatamist kantsel, lühtrid, orel, altarimaal, H. Gösekeni epitaaf ja võidukaaregrupp. Kirikaias puhkab ka Eesti esimene professionaalne helilooja Rudolf Tobias (1873-1918).
Inimesed
Heinrich Göseken vanem (13. aprill 1612 Hannover – 4. detsember (24. november) 1681 Kullamaa) oli saksa päritolu Eestimaa vaimulik kirja- ja keelemees. Tema tähtsaim teos on 1660. aastal ilmunud põhjaeestimurdeline 547-leheküljeline käsiraamat "Manuductio ad Linguam Oesthonicam" ("Juhatus eesti keele õppimiseks"), mis sisaldab üle 9000-märksõnalise saksa-eesti sõnastiku, mis oli on Heinrich Stahli keeleõpetuse järel põhjaeesti keeles teine eesti keele õpik muulastele. Gösekeni sõnaraamat on meie sõnavara uurimisel asendamatu materjali- ja võrdlusallikas, ühtlasi üks huvipakkuvamaid eesti keele mälestisi.
Heinrich Gutsleff (1680 Tallinn, Rootsi kuningriik – 26. märts/15. märts 1747 Kullamaa, Läänemaa, Venemaa keisririik) oli baltisaksa pietistlik kirjamees ja kirikuõpetaja.Heinrich Gutsleff oli aastatel 1710–1747 Kullamaa Püha Johannese koguduse pastor ja aastatel 1719–1747 Maa-Lääne praostkonna praost.Pietismisõbralik pastor Heinrich Gutslaff asutas 1713. aastal oma Kullamaa kihelkonnas Kullamaa kihelkonnakooli ja võttis ametisse õpetajaks köstri. Heinrich Gutsleffi isa Eberhard Gutsleff oli Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja ja seotud Piibli uue tõlke ettevalmistamisega, vend Eberhard Gutsleffi oli Tallinna koolide inspektor ja Oleviste kiriku abipastor, Saaremaa superintendent ja Kuressaare Laurentiuse koguduse pastor, Johann Christoph Gutsleff Suure-Jaani Johannese koguduse pastor.
Friedrich Ludwig von Maydell (10. detsember 1795 (ukj) Teenuse, Kullamaa kihelkond, Läänemaa – 18. september 1846 (ukj) Tallinn) oli baltisaksa päritolu maalija, graafik ja skulptor. Ta oli Baltimaade tuntumaid romantismiajastu kunstnikke ja üks esimesi puulõike viljelejaid Eestis.
Maydell sündis Läänemaal Teenuse mõisas ja õppis aastatel 1810–1812 Tallinna Toomkoolis. Nagu aadlisoost noormeestele kohane, astus ta sõjaväeteenistusse. Ta teenis aastatel 1812–1820 Vene sõjaväes ning osales Napoleoni vastu peetud sõdades. Maydell illustreeris koos oma õpilastega 1830. aastatel mitu väljaannet, sealhulgas Aleksandr Puškini "Mustlased" (ilmus 1924). 1837. aastal valmisid illustratsioonid Friedrich de la Motte Fouqué poeemi "Undine" venekeelse värsstõlkele (tõlkija Vassili Žukovski), 1843. aastal Peterburis ilmunud N. Lambini raamatule "Peeter Suure ajalugu" ("История Петра Великого"), Carl Russwurmi "Põhjamaade saagadele" ning Friedrich Schilleri "Orléansi neitsi" venekeelsele tõlkele (tõlkija Vassili Žukovski).
Maydelli töökojas illustreeriti ka esimesed eesti autorite teosed, näiteks Friedrich Robert Faehlmanni muistendid ("Keelte keetmise" illustratsioonil on kujutatud Vanemuist, kes jagab loomadele keeli).
Õpetatud Eesti Seltsi töös osaledes õppis kunstnik tundma eesti talupoegade eluolu ja kombeid
Augusta Caroline Friederike Luise, Braunschweig-Wolfenbütteli printsess (vene "Зельмира"[1]; 3. detsember 1764 – 16. september 1788 Koluvere loss) oli Württembergi hertsogi (hiljem kuninga) Friedrich I esimene abikaasa ning hilisema Württembergi kuninga Wilhelm I ema. Ta on tuntud oma saladusliku surma tõttu Eestis.
Kindral Gustav Reinhold Hirch (1828-1907) - meditsiinidoktor, Vene keisrite ihuarst.1865–1866 oli Krasnoje Selo keskhospitali ülemarst, kust kutsuti tulevase keisri Aleksander III saatjaks Volga reisil, mille järel jäi ka edaspidi tema arstiks. Hiljem sai temast keisri ihuarst ja ka keiser Nikolai II ihuarst. Gustav Hirsch sündis Kullamaa koguduse köster Johann Bernhard Hirschi (1790–1838) ja Frederika Johanna (sündinud Karell) pojana. Tema vanemad puhkavad Kullamaa kalmistul.[4] Tema ema oli Venemaa keisrite Nikolai I, keisrinna Aleksandra Fjodorovna ja Aleksander II ihuarsti doktor Philipp Jakob Karelli õde.
Sitakoti Mats
Risti taha on peitunud huvitav legend. Teadaolevalt on see rohkem kui nelisada aastat tagasi püstitatud talupojale Sitakoti Matsile. Rahvapärimus räägib, et Mats oli suurekasvuline talupoeg, kes kogus põldude väetamiseks hobusepabulaid. Rukkikasvatus tõi talle jõukuse ja ta ostis end pärisorjusest vabaks. Tänutäheks kinkis ta Kullamaa kirikule kroonlühtri ja lunastas sellega haruldase õiguse saada maetud kirikuaeda.
Tema nime Sitakott seletatakse folklooris väetamisega, kuid selle tõepärasuses tuleb kahelda. Nimelt on ajaloolased leidnud varasemaid kirjapanekuid samanimelistest taludest juba 1505. aastal. Teise versiooni järgi võib hauakirja sõnum olla hoopis rannarootsi keeles tähendusega „Siin on Jumalas Mats“.
Soorebane
Disainmast Soorebane nagu ka tema pereliikmed Sookurg ning Sookureke on loodud arhitektuuribüroo Part OÜ poolt ettevõtte Elering tellimusel. Idee üheks eesmärgiks oli lisaks silmailule tõsta teadlikkust elektrisüsteemi rollist kaasaegses ühiskonnas.
Soorebane asub Ääsmäe-Haapsalu ja Risti-Virtsu maanteede ristmikul.
Sookurg – Tallinna-Tartu maantee ja Tiksoja tee ristmikul.
Sookureke – Jõhvi-Tartu-Valga ja Jõgeva-Mustvee maantee ristmik
Faktid Sookure kohta:
Tipu kõrgus 45m
Kere läbimõõt 1.66 m ja seina paksus 22mm.
Kaal- 38 tonni, valmistatud Rumeenias ning toodi kohale kolme
veokiga 11 osas.
Jõud jalgades kuni 300 tonni.
Eluiga planeeritud 50 aastat.
Ehitusaeg 2020.
Ideekonkursil osalenud teised märgitud tööd oleksid valiku korral hoopis erineva kujunduse maastikule andnud.
Faktid Sookure kohta:
Tipu kõrgus 44m
Kere suurim läbimõõt 1,1 m, vähim 0.45m
Kaal- 18 tonni, valmistatud Rumeenias ning toodi kohale kahe veokiga.
Ankurdus maasse - 18 vaia, kogumikkusega 202m
Asukoht – Tallinna-Tartu maantee ja Tiksoja tee ristmikul.
Ehitusaeg 2022.
Faktid Sookurekese kohta:
Tipu kõrgus 44.45 m
Kere suurim läbimõõt 1,1 m, vähim 0.45m
Kaal- 17.73 tonni,
Valmistatud Rumeenias.
Ankurdus maasse - 14 vaia.
Asukoht – Tallinna-Tartu maantee ja Tiksoja tee ristmikul.
Koluvere loss
üks Eesti vanimaid pidevalt kasutuses olnud kindlusi. Tänapäeval on Koluvere loss eravalduses olev luksuslik hoonestus, kuhu küll on võimalik sündmuste tarbeks ruume rentida (23 tuba, ballisaalid), kuid siiski möödakäijaile suletud.
Ajalugu
Siiki ei olnud ehitis loodud pidudeks ja ajaviitmiseks, vaid varajane ajalugu viib meid ordulinnuse ja kaitserajatise juurde. Kaitse- ja administratiivkeskus, sobilikult looduslikule kõrgendikule ehitatuna, kahe jõeharu vahele. Esmakordselt on mainitud linnust 13. sajandil (1234-38 Lode'de poolt), ehitatud võimu- ja territoriaalkonfliktidede tõttu Saare-Lääne piiskopkonna ja kohalike vasallide vahel. Lodede suguvõsa ei soovinud alluda uuele Saare-Lääne piiskopile.
Hiljem Liivi ordu vallutas linnuse ning sisetülide jäigus hävitati linnus täileikult.
Keskaegne piiskoplinnus - 14-16. sajandil arvatakse olevat ruudukujuline kindlustorn, külgedega ca 9 m. Lossi mainiti kirjalikult esimest korda 1427 nimega Schloss Lode.
Koluvere Saare-Lääne piiskoppide peamisene residents. Seal resideerus Läänemaa stiftifoogt ehk ilmalik haldus, paiknesid sõjasulased.
16-17. sajand. 1573 aastal Liivimaa sõjas lossi lähistel toimusid lahingud, kus Rootsi väed tõrjusid Vene vägesid ning algas Rootsi võimu periood.
1646 aastal kinkis kuninganna Kristiina linnuse koos valdustega von Loewenitele (valdasid 120 aastt), misjärel see ehitati ümber mõisaks ehk lossiks.
18-19 sajand, Vene impeeriumi ajastu - 1771 omandas lossi vene vürst Grigori Orlov ning hiljem keisrinna Katariina II, kes kasutas seda Württembergi printsess Augusta Carolina pagenduspaigana intriigidest pulbitseva õukonna eest. . Printsess salapärane surm on tänini põnevustpakkuvamaid lugusid Eesti mõisaajaloos ning huvilised võivad tema ja väikese beebi haua leida Kullamaa kirikuaias.
Peale I maailmasõda paiknes lossis hooldekod, astatel 1946-1965 oli majas Koluvere Lastekoloonia, kuhu suunati käitumishäiretega, ehk tolle aja sõnastuses - raskestikasvatavate laste paranduspaik.
Ellamaa ja Turba
Ellamaa ja Turba, sõsarasulad, mille üks olemasolu toetab teist. Ellamaa asustuse kohta on tegelikult teateid 17. sajandist, mil piirkond kuulus Ruila mõisa valduste alla. Küll aga tööstusasundus tekkis 20 sajandi algupoolel kohaliku toorme turba ning energiatootmise tõttu.
20 sajandi alguses avastati Ellamaa ümbrusest suured turbasood ning Eesti Vabariik otsustas sinna rajada turbatööstuse, sündis Ellamaa Turbatööstus. Tööstus vajas lisaks elektrijaamale ka infrastruktuuri, tööliseid, elamuid ja siit algas Turba asula tekkimine. Olulist rolli mängis raudteeliin, mis võimaldas ühendust Tallinnaga.
'Asustatus - Turbas (Ellmaal) -
1920a ca 200 (100);
1930a ca 800 (200),
1980a ca 1500,
2000a ca 1100 (200)
Ellamaa ei kasvanud nii suureks, sest see oli pigem tööstusobjektide asukoht, kuivõrd Turbas oli infrastruktuur töölistele - kool, kultuurimaja, korterelamud, kauplused ja raudteejaam. Turbat on kutsutud Eesti turbapealinnaks.
193nendate aastate suurejoonelised plaanid oleks väikeseid tööstuslinnasid kasvatanud kordades suuremaks, võrreldavaks Kundaga näiteks - plaaniti olulist energiatööstuse suurendamist ning raudteed arendada logistikakeskuseks, kuid II maailmasõda katkestas need plaanid sarnaselt paljudele teistele.
Tähelepanuväärne fakt - Ellamaa elektrijaam oli 1920-30ndatel aastatel üks Eesti suurimaid elektrijaamu, varustades Tallinnat, Haapsalut, raudteid.
Ka oli see omal ajal väga modernne, esimesi Baltikumis, mille tootmine põhines turbal.
Töö turbaväljadel ei olnud sugugi lihtne ning nõudis tugevat füüsilist pingutust, peamiselt kevadest sügiseni.
Algselt:
-
Kuivendatakse turbasood - kaevatakse kuivenduskraavid, et muuta turbapind piisavalt kuivaks
-
Turba lõikamine - kasutatakse spetsiaalselt turbalabidat, lõigatakse plokid ning need laotatakse kuivama,
-
Turvas kuivas mitu nädalat päikese ja tuule abiga, pikkadesse ridadesse laotatuna ning aeg-ajalt keerates,
-
Tahenenud turvas koguti kokku ning viidi kitsarööpmeliste turbarongidega tehasesse või raudteejaama.
Tööstuse ja masinate arenguga muidugi töö lihtsustus, paljus olid abiks masinad, kuid siiski töötati pikki tunde.
Lõpetuseks üks haruldane fun fact ja õnnelik õnnetus Ellamaa kohta :)
Nimelt toimus Ellamaal 17. aprillil 1991. aastal lennukatastroof. Tõenäoliselt tehnilise rikke tõttu kukkus alla ja plahvatas napilt elumajast eemal Vene kurjakuulutav hävituslennuk SU-24, mille kahel meeskonnaliikmel Bosõi A. N. ja ja Hismatulin I. L ei õnnestunud katapulteeruda süsteemitõrke tõttu ning nad hukkusid.
Söekas proua Ljudmilla, kelle majast õnnetus mõnekümne meetri kaugusel kulmineerus kirjeldas kurbi tagajärgi
“Maja taga kümne meetri kaugusel vedeles ühe lenduri nahkjope ja särgi tükk, selle sees konte ja liha. Minu keldri juures olid aga teise lenduri kuklatükk ja särgiräbalad. Veel paar aastat hiljem kaevas koer kirsipuu alt välja ühe lenduri reieluu".
Tervist Ljudmillale!
Veel mõned aastad tagasi hooldas pandud mälestusmärki Vene saatkond, kuid tänaseks on see rohtu kasvanud ning unustusse vajunud.
Marimetsa markarada
Siin polegi muud öelda, kui see 9 kilomeetri pikkune RMK matkarada tasub külastamist. Leidad sealt Marimetsa oja, Kureselja mäe, Marimetsa raba madalsoo, siirdesoo, lageraba ja laugastiku.
Koordinaadid Wazes on siin ja Google Mapsis siin.
Sissesõidul Tallinnasse - Pääsküla raba
4 km pikkune rada pinnase- ja laudradadel läbi erinevate metsatüüpide, üle kanalite ja allikate.
Männikupoolses osas asub 10 meetri kõrgune vaatetorn, kust avaneb kaunis vaade rabamaastikule ning kus saab hetkeks puhata ja vaikust nautida.
2 kilomeetri pikkune laste- ja invarada, mis kulgeb peamiselt pinnatud teel ning on täielikult läbitav lapsevankri või ratastooliga. Mõlemale rajaosale on paigalatud infostendid, mis tutvustavad kohalikku loodust.
Laheda elamuse pakub ka 280 meetri pikkune ujuv laudtee, mis viib sügavamale rabasse. Suvel rõõmustavad külastajaid õitsvad kanarbikuväljad, talvel aga maagilised lumised vaated.
Kui soovid marju või seeni korjata, tee seda radadest ja sildadest eemal, et järgmistel matkajatel oleks võimalus rabamaastiku ilu kogeda.
